koolivärk: January 2012

Tuua näide (ajaloost või olevikust maailma eri paigust) iga puudekäsitluse (tabu, tervisehäire, ühiskonna probleem, eluviis) kohta.

Puue läbi ajaloo

Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. Inimkonna varasem ajalugu tunneb mitmeid juhte, kus „teistmoodi“ inimesed on kuulunud otseselt ja füüsiliselt väljapraakimisele (alates Spartast, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema , ning lõpetades programmiga Aktion T4 vaimupuuetega ja erinevate vaimuhaigustega inimeste hävitamiseks Hitleri-aegsel Saksamaal), samas on paljud "primitiivsed" ühiskonnad suhtunud neisse lugupidavalt ja näinud neis isegi kõrgemate jõudude soosikuid. Vaatleme järgnevalt lühidalt erinevaid arenguetappe sel teel. (http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade)

Puue kui tabu

Me saame öelda nii mõndagi kultuuri ja selle väärtuste kohta vaadates sõnu, mida kasutatakse. Ei kreeklastel ega roomlastel polnud sõna, mis vastaks sõnale "puudega", küll aga kasutavad kreeklased sõna "teras" ja roomlased "monstrum", mis tähendavad koletist. Samade sõnadega iseloomustavad nad mütoloogilisi elukaid. Puudega lapse sünd oli roomlaste jaoks suur õnnetus. Puudega laps jäeti kohe peale sündi õue surema, sest roomlaste arvates oli mõtetu pikendada elu, mis oleks perele igas mõttes suureks koormaks. Roomlased uskusid, et füüsiline vorm ja tervis olid jumala heasoovlikkus ja et puudega laps oli märk jumala meelepahast. Kuigi enamik roomlaste puuetega lastest suri loobumise või ravi puudumise tõttu, on näiteid sellest, puudega lapse eest hoolitseti. (http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi. (http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne "ainult valgetele" süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas - sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega). Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes jõutakse kohati väga huvitavate järeldusteni - näiteks leitakse, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti - süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine (isegi juhul, kui inimene seda näiteks treeningu mõttes ise soovib) ratastooli kasutamise asemel järeleandmine rõhujate survele. Mõnel juhul on sellised inimesed isegi "reeturi" sildi külge saanud. Sellistes ektsessides tuleb siiski näha pigem heaoluühiskonna teatud osa "igavusest lolliksminekut" kui sealsete puuetega inimeste valdava osa seisukohti (ent ka puueteaktivistide seas on inimesi, kes leiavad, et enese treenimine puudest vabanemise eesmärgil on "omade reetmine" ja paraolümpia on kõige hullem klassivõitluse - kuna sageli tuuakse mängu ka marksistlik klassikäsitlus - tööriist). (http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade).

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English).

Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad. (http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade).

Allikad:

Kikkas, K. (2009). Sisejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade. [27.02.2012]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/

Victoria Brignell "Ancient world" [7.04.2008]

http://www.newstatesman.com/blogs/crips-column/2008/04/disabled-slaves-child-roman

koolivärk

Monday, January 2, 2012

ülesanne 2.

Ülesanne 1. Sissejuhatus

Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed